Isadepäev on pühapäeval, 8. novembril. Vali luuletus kaardile, sõnumisse või ette kandmiseks.
Tahad luuletust enda järgi muuta? Ava see Salmiabis: see näitab, millised read riimuvad, ja pakub sobivaid lõpusõnu.
Sul on nii suur ja tugev, soe käsi,
sa tööd teed palju, kunagi ei väsi.
Kui ratas katki, kett on jälle maas,
sa parandad ja sõitma saan ma taas.
Kui kurb on meel, sa teed üht nalja veel
ja jälle päike paistab minu teel.
Ma täna tahan kallistada sind
ja öelda: aitäh, et sa hoiad mind!
Isa õlul kõrgel sõidan,
iga hirmu ära võidan.
Kui ma kukun, tõstad üles,
hoiad mind nii soojalt süles.
Isaga me palli lööme,
õhtul koos ka putru sööme.
Kallis isa, tea, et mina
tahan olla just kui sina!
Isa punub mulle patse,
viltu küll, kuid tubli katse!
Õhtul loeb ta muinasjuttu,
unenägu tuleb ruttu.
Kui on öösel pime tuba,
kollil sisse pole luba.
Isa valvab ukse taga,
ütleb: "Tütreke, nüüd maga!"
Sa pole sõnamees, vaid tegude mees,
sa kõndisid mu kõrval, mitte ees.
Sa ütlesid, et viga pole häbi,
kui tõused püsti, nii saad tormist läbi.
Kui maailm minu peale kurjalt karjus,
ma teadsin: olen sinu selja varjus.
Ma harva ütlen seda välja, tean,
et sinust, isa, väga lugu pean.
Ma tean, et vahel pööritan ma silmi,
kui jälle tsiteerid mõnd vana filmi.
Sa oled mu takso, ükskõik mis kell,
ja ootad mind ärkvel, vaikne ja hell.
Kui mure rõhub, raske on mu rind,
sa oled kindel jalgealune pind.
Ja kuigi silmi pööritan, siis tea,
et sinu tütar olla on nii hea.
Nüüd ise isa olles mõistan ma,
kui palju vaikselt õlul kandsid sa:
need varahommikud ja pikad päevad,
mis lastele vaid nähtamatuks jäävad.
Ei keegi kiida juurt, mis peidus maas,
kuid tema toel puu õitseb ikka taas.
Mis sinult sain, ma pojale nüüd annan
ja sinu nime uhkusega kannan.
Aitäh su töö ja vaikse hoole eest,
ma paremat ei tunne ühtki meest.
Kui pojal on tütar, sobib "pojale" asemel "lapsele".
Ma kõiki mehi mõõtsin sinu järgi,
su headus jättis südamesse märgi.
Sa andsid palju, vastu küsimata,
ja kandsid muret kordki kurtmata.
Su juustes hõbe, aeglasem on samm,
kuid ikka oled minu jaoks kui tamm.
Sa olid see, kes esmalt ütles mulle,
et olen väärt. Nüüd sama ütlen sulle.
Ta sõna "armastan" ei ütle tihti,
kuid tema teod sul näitavad sihti.
Ta armastus on vaikne nagu öö
ja seda kannab iga päeva töö.
Kui torm on õues, tema on see müür,
ta käes on kindlalt kodulaeva tüür.
Ta on kui õhk, ei keegi teda näe,
kuid vaikselt kannab mured üle mäe.
Ta ise tänu kunagi ei palu,
ei näita välja väsimust ja valu.
Kuid tea, et oled, isa, meile vaja
kui vundament, mis hoiab püsti maja.
Sa oled kui majakas tormises meres,
su tugevus ja headus on mu veres.
Ei mahu siia kõik, mis tunnen, isa,
seepärast kallistuse panen lisa!